ME RÄÄGIME   13.02.2007

Veel

liugleb mõte

läbi õhu

üle vete

on kõik kahtlane

mu kätes

miski hingab

miski sureb

ära ära ära

ära siit!

- - -

Me…

mängime

ja kui males

nii ka elus

ropult kaotame

Su kätes

on mu valu

minu valu

ära ära ära

ära tee!

- - -

Ma

veel ei usu

Sind ei usu

end ei usu

ja Sind polegi

mu kätes

hingeõhus

kuumas rõhus

ära ära ära ära siis…

////////////////////////////////////////////////////////////////////

MASK                              13.02.2007

ei peata noolt

kuid varjab vere.

Pealtnäha suren väärikalt

sest maskil pole suud!

Kui koomiksil,

mu jutt on mulli sees ja hääletu…

Ja täna olen koomiks. Tere.

Verd tunnen veiniks käärimas

ning koidik närib luud.

Kui koomuskid,

ma olen sisult keeletu

ja räägin, mida kurtis teiste sulg,

sest liiga hirmus on mu enda ulg

ja liiga vääritu seekordne karje

kuid

kui Sa vastaksid!

- - -

Ma näitlen ringi, kuni kannab jalg,

seon otsi kinni, sest mu verenälg

sai kustutatud omaenda verega.

Võin lahti päästa kõik, kes paeltes.

Neid tänan hetke eest ja naerdes

me lubame: eks ikka tereta…

Eks ikka tereta. Kuis muidu.

Maailm jäi ju alles.

Ka Sind ma aiman eemalt, Kuu.

Või Päike. Mis ka oli, põletas.

Jään seisma vahel, kaitsmaks kerget uidu

ja karjun oma maski alla.

-

Kas mul ei olnud muud?

-

Siis hajume. Märk hinges jäljest kaldal

kui ka hing - me mõlemad.

////////////////////////////////////////////////////////////////////

ESITEKS                  19.02.2007

Seina raskus nõrgub mööda hinge alla

hinge rõskus tuleb üksi ära kanda

kuskilt kõrvu painab kummaline sahin

sest siin olin mina!

Siin ma olin äsja.

Lume kurnav kuma uksed paiskab valla.

Pimedust mul pole. Valgust on veel anda.

Siiski kõrvu painab, rebestab see kahin,

ängistus mus kogub nagu tilkvel käsna

Veri verest verre vere vermib

Vermed vermed vermed vermed veenid

Vesigi on koidukarva roostes

Tuligi on tuhaks põlenud

Elu äraootav suikumine

Lähen kaotsi, nagu läheks joostes

Pagen, nagu tuiskaks kõledust!

Võtke, võtke, võtke, kuni on veel järel!

Varsti olen päral varsti

olen päral

///////////////////////////////////////////////////////////

TEISEKS               19.02.2007

Miks ma ütlen ausalt, siis kui räägin kaudu?

Et ka ise lõpuks aru saaks!

Siis ei jaksa nutta ega naerda

oleks vaikus sama truu kui aeg!

Miks ma kaevan peenardesse haudu?

Et mu mõtted muutuks ükskord maaks.

Sinu õiglus kaalub valuvaega

Sinu põrandad on minu majas laed.

- - -

Ma ei küündinud, ei jõudnud olla mina.

Sa ei kärsinud, ei näinud kuulda mind!

Raskeks läheb andam koju kanda,

pingutusest linnulaulu kostab.

Need, mis pleegivad, ei ole surilinad,

kuigi surmani ma leinan Sind.

Selle lotovõidu võiks ma ära anda,

sest ta eest ei anna järgmist elu osta

////////////////////////////////////////////

KART           27.02.2007

Valgus vaob, kui poleks pidet,

näolt, mis Sind ei näinud.

Jääb mu jalge ette näotult lebama.

Ja  ma mõtlen. Pole pidet?

Kuhu see on läinud?

Jään ma üldse alles - libana?

- - -

Aga järsku, siis kui tuleb kevad,

sulavad kõik libanaised ära!

Valgust saab ja loob ja üha enam

valevate varju hääbub Hämar.

- - -

Sära, Hõbe, sära, Hõbe, sära!

Taga sulakevad turvavööga!

Varjus püsin. Ehk ka naeran pärast.

Kui saab mööda kõik.

Ning alati saab mööda.

////////////////////////////////////////////////////////////////

UNNE           08.03.2007

Ma ei näe!
Silm ei jaksa kanda
Elu kaunist vaadet südameni.
Loomisväe ja tapatungi segu
süütepudelisse
aknaaugust sisse
hellidüllidesse
pindsest sügavani.

- – -

Tahan olla printsess.
Targem, uhkem, kenam…
Siis võiks Su puudumisest
kurta ebaõiglust!

- – -

Aga jääb ju õigus
mitte olla enam!
Merre suubumisest
tuimus tõstab võimu.

- – -

Aeeeeeeeeeeeeeeeeeeee!
Kus tolmu lööb Su samm?
Kus peseb vihm
valudest Su põse?

- – -

Teel
ma seisan, kuni ramm
mu vabaks annab,
tuuleks muutun ise

//////////////////////////////////////////////////////////////

JÄÄB            13.03.2007

Tuli kevad

ja kütmata tuba ei tapa

just siis

kui ma enam ei jõudnud

tuligi kevad

- - -

Uskusin isegi seda

et lahkuvad laevad

jätavad üksi mind maale

uppumisärevale

- - -

Rahva seas pardal

kevad on mastipuud lehtivad

mina seisan kui nööriga raale

tõmmatud oleks mu rüht

aga leebunud tuul ega sõbralik huul

ei sulata surma mu südamest

- - -

Välja ta sealt veel ei küünita

kõnnin ja kõnnin

ringi ja ringi

hingates teiste eest õhku

magada

ei saa