Sa olid mind juba taltsutanud

- palju hoolt, palju vaeva -

kui mõtelda märkasin.

Su allik jookseb mett,

kuid samapalju nagu kärbes eluvett

saab kleepjalt lindilt,

nõnda kasvan mina

Su antud väetisel.

Jah.  Surema pean vist.

Su kallis kaste huultel.

.

Sa olid mind päris taltsutanud,

jalg kasvas püüdmispaela,

mis joonistasid õhku sõrmega,

mind samal ajal nõnda seirates,

et ümberringi kivid keriseks

ja pluusi rebiv pilk lõi rinna veriseks

ning kogu jõust

ma ise olin nõus!

Nüüd tulgu tõus

ja pärast võtku põud…

Mu oma rist.

Mu oma haprad juured.

.

Sa olid siis alles alustanud.

Meil läheb veel sajandeid aega -

enne vanadeks sõpradeks saamist -

mõningaid mässukatseid,

tosin trooniintriigi ja

tuhandeid pisemaid torkeid.

Iga rändlinnuparvega aga

lendab minema tükike vana kahtlust:

Kas ikka sobin Su õõnsustesse?

Kas ikka täidad mu lüngad?

Juba mitmendat nädalat muutuvad mõtted

logisevaks, halvastiistuvaks peavaluks

kohv nõrgub välja mu soovidest

tiivad rebenevad pliiatsi raskuse all

.

Mul ei ole susse jalas -

tallad on torgatud

pehmesse variõuntena laagerduvasse

plaanidekihti

alt poolt ammugi pehkivasse

.

Ma olen veel kolmkümmend…

Kolmkümmend juba?

Ma olen just siia maetuna

ÄÄRMISELT ÕNNELIK!

Kurat.

Kui ainult kogu aeg ei käidaks minu

kaanekuju üle targutamas

minul maandub täiuslik lumehelves

päeval, mille muidu kannaks maha või,

veel parem,

porisse trambiks…

Kui keset sitastiminekulepaserege

prantsatab puhastverd õnnekutsikas

punane lehviklint kaelas!

Tahaks ju karjuda?

Miski ei ole raskem kui endale andestamine.

Miski ei ole ometi

rohkem enese kätes!

Käed aga langenud rüppe,

on seotud,

on pesemata ja mustad,

pahad. Lunastus maetigi maha.

olid nad alles siinsamas

olid nad siinsamas alles

nüüd olen üksi

.

Ei tahaks küll nutta

aga mul tuleb

muidu ei muutu kõik endiseks

muidu ehk sureb

teisigi tähtsaid asju

muidu äkki ei tule

eemalt tagasi enam

kõikide asjade ema

.

Kuni ma magan

minnakse ära

minnakse hulluks

tagasi valgeks ja pimedaks

tagasi tühjaks

ja nimetuks

tagasi sinna, kust tuldi

teisele poole loomist

tagasi ära tegija armust

välja ja väljast välja

nutan, sest armastan

Pimedus

Pimestav valgus

maailma algus ja aeg

.

Pimedus

imestav selgus

teisel pool tuisukardinaid

põgeneb viirastuslaev

tagapool tagumist külge

olen nüüd viimaks virge

kõik läheb hästi

kõik läheb hästi

seal oligi peidus see

kogu senise aja

kuni siiamaani see

oligi peidetud ala

nüüd olen

nüüd olen

valmis

Kohtume Sinuga äkitselt

lõpmatus

tihedas öös

Sa oled mu järele näljas

seega Sa sööd

.

Kellast ei tea me veel midagi

parem ei uuri, ei tohi

see öö võiks kesta kui igatsuski

väsimus loomusund

Sa haardud mu hinge nii tugevasti

sest olen Su tühjuserohi

Sind hoian kui vandunu

igavesti

Sind, armastust, piima ja und

Terve elu oli Rändur siia-sinna jooksnud

oli ilma kogu ilu ära näha lootnud.

.

Küll ta ahmis meeliköitvaid koite-ehasid,

küll ta jumaldades ihkas kauneid kehasid.

.

Ühe verstaposti juurest teise juurde kargas

ühe tõdemuse teise nimel hülgas

.

Iga kord, kui uue ime leidis ta,

tuli vanal tema hingest kaduda.

.

Iga kord, kui püüdis täiust hõlmata,

pidi miskit siiski sülest poetama.

.

Selle inimliku vea ta leidis valusaks

trööstimiseks tahtis taevast paluda.

.

Taevas suur ja sile, kõike ammu näinud,

kõike peegeldab, mis taeva all on käinud

.

Rändur istus kõrge künka harjal vahti,

ega lasknud enam taevast pilgust lahti

.

Tahtis ta nüüd laotust ennast ära juua,

et koos sellega kõik ilu alla tuua

.

Rändur istus avasilmi terve igaviku,

taevas vaatas vastu taevasilmapilgu

.

Alles enne surma taipas Rändur ilmset -

et see täidetus sai alguse ta silmest

.Laskis lahti lõpuks valgusest ja pimedusest,

laskis lahti tarkusest ja rumalusest,

.

Tõstnud viimse pilgu üles, kadus pimedusse

- taeva täius mahub ainult

taeva tühjusesse

Puuvõrad tantsivad tuules

oma õitega pärjanud juukseid ja südant

igal kõndijal tänaval

Mõnele teevad need kelmid ka pai

ja kõndijad tantsivad

tantsivad tuules

tantsivad tänaval

.

Tuul hõiskab hinges

ja mina ahmin ta elujanu

õilmed suudlemas juukseid ja südant

siinsamas heliseb õrnasti suvi

siinsamas ligi mu valitud on

kogun kõik ilusa

kogun kõik kalli

tule!  Ma ootan Sind!

Ma näen üht kirevat lindu

liuglemas taevaste nõlval,

täis toorest ja tormilist indu

ja nukrana tunnen end kõrval -

hapra, ehk veidi ka targemana?

Ometi mäletan endagi tiibu

päikeses sillerdamas.

Ammuk’s see oli, kui kiirus

lõi minugi noka kevadet täis

ja sula noorus ja sula õnn!

Ja uskumatu naiivsus… Näis,

nagu maailm olnuks mu koduõu.

.

Maailm oli küll suurem.

Ka aeg nosis ruttu mu sulavõi,

ent kevad ei saanud ju otsa vaid suveks

ta küpses ja järgmised linnud tõi!

Seetõttu usun, et kord, ühel päeval,

vaatad Sa isegi, aralt või kindlana,

kuidas Su omad tibud läevad

ereda parvena lendama, lendama!

Ma kuulsin Su vaikimist

teise toa servas

kui ise istusin akna vahel

et vahtida pimedaks öö

.

Sa tulid ehk pea-aegu uksenigi,

siis müür kasvas kinni

ja tühjus

ja süü

nii vahtisin pimedaks öö

.

Ei olegi lunastust, enam

ei ole Su kallistusi

vaid armetud oheteräbalad

lehvivad pimedaks öö

.

Pärast sa liikusid omaette

ja mina kõhklesin üksi

ja istusin akna peal igavesti

ja vahtisin valgeks öö