You are currently browsing the category archive for the ‘Vaikusse’ category.
27-04-2010
Ma kuulsin Su vaikimist
teise toa servas
kui ise istusin akna vahel
et vahtida pimedaks öö
.
Sa tulid ehk pea-aegu uksenigi,
siis müür kasvas kinni
ja tühjus
ja süü
nii vahtisin pimedaks öö
.
Ei olegi lunastust, enam
ei ole Su kallistusi
vaid armetud oheteräbalad
lehvivad pimedaks öö
.
Pärast sa liikusid omaette
ja mina kõhklesin üksi
ja istusin akna peal igavesti
ja vahtisin valgeks öö
20-02-2010
Üdinihüübivas kõledas
rooman soojuse poole
isegi kui see vaid jahe on
mõne teise
maailma meelest
.
rooman soojuse poole
kui ta ka minu jaoks tuli
on
.
süttides
ikka veel püüdlen
lähimast küljest nüüd särinal põledes
jõuan ehk korrakski sädeme
viimsesse embusse kista…
23-11-2008
Kord ärkad ja on maailm läinud ära
Sind jätnud üksi nutma kurvakoju
Kõik upub pehmes puhtas valges säras
Ja pisut tuimestavalt timmib see Su taju
.
Lööb pilvest välku talvel
ja jääklaasist aken
on kilbiks vahel kaitsmaks veel Su hinge
Sest väljas iga unelm tapetakse
Ning taevast sajab sadu külmun’d linde
13-05-2008
Rohetsevate vitsade seas
nutab vihm ihuüksinda
pealtnäha kaaslasist rikas ta
kõigile armas ja kasulik ka
põlatud ometi
.
Kusagil hulgub üks tuikav pea
vedades kehagi endaga
tuigub ja kõigub ja komistab
võtab end kokku, siis murdub taas
lõppu ei tulegi
.
Päev toob ehk valguse
uue sõna, ehk muregi laulusse
käsu ja korra ja karmuse
uue põhjuse, isegi julguse
sama valu ent,
sama vastuse
27-10-2007
Äng vangi suleb ohvri:
tal trellidena näivad oksaraod
või laotust rebestavad,
lõikavad
ja söövad puudevõrad
ja hinges on ja peeglis on
ja taevas ka on mõrad,
neist pagemiseks kümneid kordi
kokku, lahti pakib kohvri
ning siiski põgenemata pead vastu seina taob,
ta kõrvu kuidagi ei mahu tavalisim
lärm ja müra,
ta silmad ummistatud võõrastega vaid
ja võõrastega ainult,
võõrastega üha…
.
Arm
pühib peoga üle rikkis inimese,
et tuua korrakski kõik kaunis tagasi,
teeb lootused ja usud imeilmsiks,
teeb kuuldust armsad laulud,
nähtust graafika,
teeb võimalikuks kõik,
ka tühjuse.
.
Arm vaigistab
kõik tipud, silub turrisjuukselised,
kuid turmapäevad annab jõudu taluda
ning jääda uskuma
ning jääda lootma ikka
ning jääda, jääda, jääda, jäädagi
või sadatuhat korda tulla tagasi
või vaikida
ja mitte alla anda, mitte iial,
iial-iial surra lootusetuses
19-10-2007
See, mille nimel surra võiksime
väärt on elamist.
Kaotuse kiuste, ängistust trotsides
lõpuni kanda rist…
.
Isegi siis, kui iial ei tule
oodatu päris Su uksele;
Isegi siis, kui armsam suleb
kõrvad Su südametuksele;
Isegi siis, kui kedagi pole,
kes vastaks Su hädakutsele -
.
Peab Sinu süda lööma veel
ja Sinu samm peab mõõtma teed
ja Sinu hirm mingu vaka alla,
pisarad pimedas rentslisse kalla,
.
Sest siis oled teinud, mis teha võis
ega süüdista ennast, et kartma lõid.
.
Aga kui armsam päriselt sulebki
kõrvad Su südametuksele
ja tõesti ka siis, kui ainsatki pole,
kes vastaks Su appikutsele,
eriti siis, kui Ta enam ei tule,
ei tulegi enam Su uksele…
.
Peab Sinu ustavus püsima veel,
kasvõi vapruse varal Sina tallad teed.
Soov alla anda – see mingugi alla! -
Veega. Kui pisaraid rentslisse kallad.
.
Alles siis oled teinud, mis teha võis.
Kolm korda nii õudne on argadel vaid
Tuul puhus ära
kõik maailma lood
neist mõnigi jäi lahenduseta
minu elu ilma tähenduseta
Kõigi kustunud tulede varjud
kõigi vaikinud laulude kajad…
põleb minus ja heliseb minus
aga MIS põles, MIS helas, ilu?
Ilma iluta valuga vajutab vagusi
pead ligimaad surub pimeda käsi
ei unusta ära
ei vaibu, ei kao
ainult magasin, magasin, magasin…
Anna tagasi!
Lase olla!
Anna edasi, aina edasi…
Anna mu elu,
sest ma ise ei saa
15-08-2007
Mu maailm, miks sa oled karm mu vastu?
Miks minul pole lootust, pole teed?
Kas tõesti pole ühtki õiget sammu astun’d?
Taas mõistmatuna seisan enda ees.
.
Kas tõesti kõik mu teod on olnud ainult valed?
Ka siis, kui kuskil püüdsin olla toeks?
Ma küsin, sest mul äkitselt on endast hale -
kas ükski õilis püüdlus siis ei loe?
.
Mu maailm, kui sa oled otsustanud,
et mina ei too õnne ega leia toojat,
Miks pole sa mu lootuskiiri kustutanud,
miks tingimata püüdlushaaval peab mind lööma?
12-07-2007
Õhk punab kuldane,
Su ümber kerra tõmbub päev,
Su ilu vaevu peita suutes särasse.
Päev kumab, kullake,
kuid Sina krooni juurde tõstad käed
ja heidad päeva peast
ja jooksed ära. Ärasse.
.
Ja üksi seisangi. Nii lihtne.
Mis sest valust, mul on väge varjutada öödki,
küllap’s jõudu pimestada päev…
Vaid tahe tahta seda kadunud.
Vaid öö on tihke
igatsusest kuulda kahtteist kellalööki
ning igatsusest ime järgi tihke päev.
Täna tõmban suitsukatte ette.
Klapid kaitsmas kõrvu, mustad prillid silmi
käed on peidus küljetaskutes
nõrkust varjan toekalt astudes
.
Ning astun – tagasi!
Las puhkab pea kontuur
siin seinal
teisel seinal
seinte selts on suur.
Jään silmaks
ja jään kõrvaks
ja jään suuks
ning igatsusse sureb igatsus
siitsaadik paberile püüan imepära
ning vahest sedapidi mina
ka taban ükskord IME ära
