You are currently browsing the category archive for the ‘Mürgitatud’ category.

30-03-2008

Ühel pärastlõunal hämarikus seiskub õhk

teel elu tooma kellegi idülli.

Ehmatuserõngad, tiigi tinavete rõhk

sõrmepuute valu seebimullil

.

Seisad, jalgupidi endistviisi maas,

ikka näoga rahva poole, endasse kuid silmad.

Pimedas ei ole selge, kus on aknaklaas

ega et kus välised või siseilmad

6-10-2007

Kui kerged

olid eilsed kandamid

kui lihtsad rajad

kuis tahaks täna

taluda neid uuesti

.

Õis, armas, närbub vaasi

aeg rändab edasi

kui väga tahaks jääda nii

või saada tagasi

.

Ei peatu tuuled taevasse

ei lõpe tunnid

rand närib ikka paasi

sest meri sunnib

kõik liigub, kõik on lõputa

Sa lendad isegi

ja nagu imestades vaid

kaed meeleheites tagasi

.

Ei jaksa ükski inimsüda

verd peksta üksinda

Ehk on see Looja armust nii,

et ta võib peatuda?

6-10-2007

Ma pole enam päris

mind pole vist olemas

.

Nagu põgenev vari

viirastun nõmmedel viimaks

sest vari otsib varjupaika

ja mälust paiskub järjest,

mis lapsena ohutu tundus

.

Nii kaon oma ajusoppi

ja väljas mind polegi enam

ja minu päev on peidus

mu enese silmade varjus.

Minu unistused

ei satu tormi kätte iial enam

ja minu surmgi jääb saladuseks

sest keegi ei vaata sisse

keegi ei kuula vaikust

keegi ei otsi ju

külmas maailmas sooja

21/22-09-2007

Ühes väikeses toas

ilmatäis õnne

seespool, akende taga

.

Silmatäis küünlavalgust

ilmatäis süütut algust

hingetäis tähesära ja pilvi

vihmatäis lunastust

unetu unustust – lootmisi kinnisilmi

nukrust ja sügist taskupõhjas

kirge ja viha sahtliservas

kahjuks ka kodusõda

muud polnud vist midagi teha

.

Mul pole siin viha ega keha

selles väikeses toas

.

Millest jäeti mind välja

säästeti sootuks ja vihatuks

piirati üksindusse

kitlitäis inimihu

koos ohtlike leekidega

kogu täiega merele

gaas põhja, anname minna!

.

Kui ma saaks muusika

treppidest taevasse kanda

kui nad võiks muusika tasuta kaasa anda

sadamas üksindust, vaikust ja ööd

sadamas sõidavad laevad

sadamas sadamas lund

tuleb kuid tähetund

läbi pilvede, pealpoole pilvi

muusika treppidest üles

akendest alla

vaiksesse öösse tahtmatu kiljatus

poolkartlik ast

.

Kukutan muusika õrnalt

kõige kenama pilve hõlma

naeratan, pilgutan silma, on kiire

sest ma ju,

teate küll,

lendan…

03-08-2007

Keegi lülitab tähtesid kustu,

täpphaaval tühjeneb tühjus.

Selline öö pole öö vaid mustus,

selline pimedus – ühtlus…

.

Üksteisest sõltumata, kuid üheskoos

inimkond äkitselt mõttetuks kulub.

Seni ju maailm end ikka ja üha loob,

kuni üks ainuke häälgi veel ulub!

.

Meis on see püüdlus -

suuta, kui keegi ei suuda.

Miks ma siis arvan,

et mina ju miskit ei muuda?

.

Anname alla. Kas uhkelt või varisenult.

Kui mõistus või süda on kusagilt kärisenud.

.

Aga mis juhtub,

kui korraga kõiki tabaks see haigus?

Mida jääb kuulda,

kui kõikide lauluks saab vaikus?

15-07-2007

Taevas seisab paigal

ja maailm on must

kuigi samahästi võiks kõik olla ju valge

sest mul on ükskõik

mina OLEN ükskõik

ükskõik on ükskõik on

üks

kõik

.

Uned on mustad ja

shokid on valged

üllatusi ei ole ei tule ka

ei ühtegi üllatusinimest

kuhu pean peitma oma pea?

Ükski ei imesta

ükski ei kahetse

midagi

kellestki

kuhugi

eal

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.