You are currently browsing the category archive for the ‘Mürgitatud’ category.
30-03-2008
Ühel pärastlõunal hämarikus seiskub õhk
teel elu tooma kellegi idülli.
Ehmatuserõngad, tiigi tinavete rõhk
sõrmepuute valu seebimullil
.
Seisad, jalgupidi endistviisi maas,
ikka näoga rahva poole, endasse kuid silmad.
Pimedas ei ole selge, kus on aknaklaas
ega et kus välised või siseilmad
6-10-2007
Kui kerged
olid eilsed kandamid
kui lihtsad rajad
kuis tahaks täna
taluda neid uuesti
.
Õis, armas, närbub vaasi
aeg rändab edasi
kui väga tahaks jääda nii
või saada tagasi
.
Ei peatu tuuled taevasse
ei lõpe tunnid
rand närib ikka paasi
sest meri sunnib
kõik liigub, kõik on lõputa
Sa lendad isegi
ja nagu imestades vaid
kaed meeleheites tagasi
.
Ei jaksa ükski inimsüda
verd peksta üksinda
Ehk on see Looja armust nii,
et ta võib peatuda?
6-10-2007
Ma pole enam päris
mind pole vist olemas
.
Nagu põgenev vari
viirastun nõmmedel viimaks
sest vari otsib varjupaika
ja mälust paiskub järjest,
mis lapsena ohutu tundus
.
Nii kaon oma ajusoppi
ja väljas mind polegi enam
ja minu päev on peidus
mu enese silmade varjus.
Minu unistused
ei satu tormi kätte iial enam
ja minu surmgi jääb saladuseks
sest keegi ei vaata sisse
keegi ei kuula vaikust
keegi ei otsi ju
külmas maailmas sooja
21/22-09-2007
Ühes väikeses toas
ilmatäis õnne
seespool, akende taga
.
Silmatäis küünlavalgust
ilmatäis süütut algust
hingetäis tähesära ja pilvi
vihmatäis lunastust
unetu unustust – lootmisi kinnisilmi
nukrust ja sügist taskupõhjas
kirge ja viha sahtliservas
kahjuks ka kodusõda
muud polnud vist midagi teha
.
Mul pole siin viha ega keha
selles väikeses toas
.
Millest jäeti mind välja
säästeti sootuks ja vihatuks
piirati üksindusse
kitlitäis inimihu
koos ohtlike leekidega
kogu täiega merele
gaas põhja, anname minna!
.
Kui ma saaks muusika
treppidest taevasse kanda
kui nad võiks muusika tasuta kaasa anda
sadamas üksindust, vaikust ja ööd
sadamas sõidavad laevad
sadamas sadamas lund
tuleb kuid tähetund
läbi pilvede, pealpoole pilvi
muusika treppidest üles
akendest alla
vaiksesse öösse tahtmatu kiljatus
poolkartlik ast
.
Kukutan muusika õrnalt
kõige kenama pilve hõlma
naeratan, pilgutan silma, on kiire
sest ma ju,
teate küll,
lendan…
03-08-2007
Keegi lülitab tähtesid kustu,
täpphaaval tühjeneb tühjus.
Selline öö pole öö vaid mustus,
selline pimedus – ühtlus…
.
Üksteisest sõltumata, kuid üheskoos
inimkond äkitselt mõttetuks kulub.
Seni ju maailm end ikka ja üha loob,
kuni üks ainuke häälgi veel ulub!
.
Meis on see püüdlus -
suuta, kui keegi ei suuda.
Miks ma siis arvan,
et mina ju miskit ei muuda?
.
Anname alla. Kas uhkelt või varisenult.
Kui mõistus või süda on kusagilt kärisenud.
.
Aga mis juhtub,
kui korraga kõiki tabaks see haigus?
Mida jääb kuulda,
kui kõikide lauluks saab vaikus?
15-07-2007
Taevas seisab paigal
ja maailm on must
kuigi samahästi võiks kõik olla ju valge
sest mul on ükskõik
mina OLEN ükskõik
ükskõik on ükskõik on
üks
kõik
.
Uned on mustad ja
shokid on valged
üllatusi ei ole ei tule ka
ei ühtegi üllatusinimest
kuhu pean peitma oma pea?
Ükski ei imesta
ükski ei kahetse
midagi
kellestki
kuhugi
eal
