Jääb

Tuli kevad
ja kütmata tuba ei tapa
just siis
kui ma enam ei jõudnud
tuligi kevad

Uskusin isegi seda
et lahkuvad laevad
jätavad üksi mind maale

uppumisärevale

Rahva seas pardal
kevad on mastipuud lehtivad
mina seisan kui nööriga raale
tõmmatud oleks mu rüht
aga leebunud tuul ega sõbralik huul
ei sulata surma mu südamest

Välja ta sealt veel ei küünita
kõnnin ja kõnnin
ringi ja ringi
hingates teiste eest õhku
magada
ei saa

Unne

Ma ei näe!

Silm ei jaksa kanda

Elu kaunist vaadet südameni.

Loomisväe ja tapatungi segu

süütepudelisse

aknaaugust sisse

hellidüllidesse

pindsest sügavani.

- – -

Tahan olla printsess.

Targem, uhkem, kenam…

Siis võiks Su puudumisest

kurta ebaõiglust!

- - -

Aga jääb ju õigus

mitte olla enam!

Merre suubumisest

tuimus tõstab võimu.

- - -

Aeeeeeeeeeeeeeeeeeeee!

Kus tolmu lööb Su samm?

Kus peseb vihm

valudest Su põse?

- - -

Teel

ma seisan, kuni ramm

mu vabaks annab,

tuuleks muutun ise