You are currently browsing the category archive for the ‘Igikestev november’ category.
20-01-2010
Olen meretäisi nutnud
saatust paitades
.
Olen pihutäisi võtnud
taeva aitadest
.
Unistusi olen matnud
võõrais paikades
.
Kaetud olen olnud,
katnud
valust vaikime
02-10-2009
Üks väsinud räitsakas liugleb
pool-ripakil aknaraamile
Tal rebitud mustrit on äärest
ja raske ta hall süda jääst
saab pidama servale
Iil rajune kõle on tulnud
suu irevil, saagile
Kus hõlma on hakanud valu?
Ei ütle. Peab endale.
Kõik suurte ja pühade nutud
poeetide suremiskarjed
ööfuugana taevaste alla ta viib…
Ehk kuulatab keegi või kuuleb?
Ei kippu. Ei kobinat.
Ma luban: ei tee sulle haiget
et sina peaks teistele andma
Sulle haiget ei tee mina iial
või kui varem, siis enam ei tee.
Niigi raske on taevast kanda
Nii halb iseendale
9-12-2008 (see on laul, viisiga)
Läbi vinge tuule
üle karge maa
kõnniksin su juurde
vist paljajalu ka
Ja kui mul oleks tiivad
lendaks kurtmata
et miks sa kaod nii kiirelt
üle valge maa
.
Puhka minu padjal
parane mu toas
mu hing on sinu maja
kus elan sinu loal
Ja kui mul oleks võlu
võiaks haavad sul
et miks on sinu õlul
maa ja ilma muld
.
Ihkan, et sa koduks
peaksid viimaks mind
sest tontki vajab soojust
sa uhke, vaba lind
Ja kui ma oleks targem
seoks sind paeltega
aga mina loodan köita
sind armastusega
27-10-2008
Mida ma näen siit -
udune õhtu
võrades ripub veel üht-teist
kõverduv tee viib
Tallinna kõhtu
kõndijad embavad üksteist
.
Häälekad kambad
trügivad linna
paabelikeelsetes hüüdmistes, vastustes
välguvad hambad
lõhn tungib ninna
pea kohal punased katused
.
Võrades ripub veel üht-teist
lompides leotumas enam
kollaste, hallide müüride vahel.
Märkamata ja hoolimata neist
puhkuserändureist ehal
Sügis on linnas ja lahel.
Aojärgne süngus
hellalt mähib endasse
hilissügise
