You are currently browsing the category archive for the ‘Igikestev november’ category.

20-01-2010

Olen meretäisi nutnud

saatust paitades

.

Olen pihutäisi võtnud

taeva aitadest

.

Unistusi olen matnud

võõrais paikades

.

Kaetud olen olnud,

katnud

valust vaikime

02-10-2009

Üks väsinud räitsakas liugleb

pool-ripakil aknaraamile

Tal rebitud mustrit on äärest

ja raske ta hall süda jääst

saab pidama servale

 

Iil rajune kõle on tulnud

suu irevil, saagile

Kus hõlma on hakanud valu?

Ei ütle. Peab endale.

 

Kõik suurte ja pühade nutud

poeetide suremiskarjed

ööfuugana taevaste alla ta viib…

Ehk kuulatab keegi või kuuleb?

Ei kippu. Ei kobinat.

 

Ma luban: ei tee sulle haiget

et sina peaks teistele andma

Sulle haiget ei tee mina iial

või kui varem, siis enam ei tee.

Niigi raske on taevast kanda

Nii halb iseendale

9-12-2008   (see on laul, viisiga)

Läbi vinge tuule

üle karge maa

kõnniksin su juurde

vist paljajalu ka

Ja kui mul oleks tiivad

lendaks kurtmata

et miks sa kaod nii kiirelt

üle valge maa

.

Puhka minu padjal

parane mu toas

mu hing on sinu maja

kus elan sinu loal

Ja kui mul oleks võlu

võiaks haavad sul

et miks on sinu õlul

maa ja ilma muld

.

Ihkan, et sa koduks

peaksid viimaks mind

sest tontki vajab soojust

sa uhke, vaba lind

Ja kui ma oleks targem

seoks sind paeltega

aga mina loodan köita

sind armastusega

27-10-2008

Mida ma näen siit -

udune õhtu

võrades ripub veel üht-teist

kõverduv tee viib

Tallinna kõhtu

kõndijad embavad üksteist

.

Häälekad kambad

trügivad linna

paabelikeelsetes hüüdmistes, vastustes

välguvad hambad

lõhn tungib ninna

pea kohal punased katused

.

Võrades ripub veel üht-teist

lompides leotumas enam

kollaste, hallide müüride vahel.

Märkamata ja hoolimata neist

puhkuserändureist ehal

Sügis on linnas ja lahel.

Aojärgne süngus

hellalt mähib endasse

hilissügise

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.