22-05-2011

Sa olid mind juba taltsutanud

- palju hoolt, palju vaeva -

kui mõtelda märkasin.

Su allik jookseb mett,

kuid samapalju nagu kärbes eluvett

saab kleepjalt lindilt,

nõnda kasvan mina

Su antud väetisel.

Jah.  Surema pean vist.

Su kallis kaste huultel.

.

Sa olid mind päris taltsutanud,

jalg kasvas püüdmispaela,

mis joonistasid õhku sõrmega,

mind samal ajal nõnda seirates,

et ümberringi kivid keriseks

ja pluusi rebiv pilk lõi rinna veriseks

ning kogu jõust

ma ise olin nõus!

Nüüd tulgu tõus

ja pärast võtku põud…

Mu oma rist.

Mu oma haprad juured.

.

Sa olid siis alles alustanud.

Meil läheb veel sajandeid aega -

enne vanadeks sõpradeks saamist -

mõningaid mässukatseid,

tosin trooniintriigi ja

tuhandeid pisemaid torkeid.

Iga rändlinnuparvega aga

lendab minema tükike vana kahtlust:

Kas ikka sobin Su õõnsustesse?

Kas ikka täidad mu lüngad?

Advertisement