20/21-07-2010

Terve elu oli Rändur siia-sinna jooksnud

oli ilma kogu ilu ära näha lootnud.

.

Küll ta ahmis meeliköitvaid koite-ehasid,

küll ta jumaldades ihkas kauneid kehasid.

.

Ühe verstaposti juurest teise juurde kargas

ühe tõdemuse teise nimel hülgas

.

Iga kord, kui uue ime leidis ta,

tuli vanal tema hingest kaduda.

.

Iga kord, kui püüdis täiust hõlmata,

pidi miskit siiski sülest poetama.

.

Selle inimliku vea ta leidis valusaks

trööstimiseks tahtis taevast paluda.

.

Taevas suur ja sile, kõike ammu näinud,

kõike peegeldab, mis taeva all on käinud

.

Rändur istus kõrge künka harjal vahti,

ega lasknud enam taevast pilgust lahti

.

Tahtis ta nüüd laotust ennast ära juua,

et koos sellega kõik ilu alla tuua

.

Rändur istus avasilmi terve igaviku,

taevas vaatas vastu taevasilmapilgu

.

Alles enne surma taipas Rändur ilmset -

et see täidetus sai alguse ta silmest

.Laskis lahti lõpuks valgusest ja pimedusest,

laskis lahti tarkusest ja rumalusest,

.

Tõstnud viimse pilgu üles, kadus pimedusse

- taeva täius mahub ainult

taeva tühjusesse

Advertisement