Mõnikord, kui

minul maandub täiuslik lumehelves

päeval, mille muidu kannaks maha või,

veel parem,

porisse trambiks…

Kui keset sitastiminekulepaserege

prantsatab puhastverd õnnekutsikas

punane lehviklint kaelas!

Tahaks ju karjuda?

Miski ei ole raskem kui endale andestamine.

Miski ei ole ometi

rohkem enese kätes!

Käed aga langenud rüppe,

on seotud,

on pesemata ja mustad,

pahad. Lunastus maetigi maha.

Advertisement