Sulle ei

02-10-2009

Üks väsinud räitsakas liugleb

pool-ripakil aknaraamile

Tal rebitud mustrit on äärest

ja raske ta hall süda jääst

saab pidama servale

 

Iil rajune kõle on tulnud

suu irevil, saagile

Kus hõlma on hakanud valu?

Ei ütle. Peab endale.

 

Kõik suurte ja pühade nutud

poeetide suremiskarjed

ööfuugana taevaste alla ta viib…

Ehk kuulatab keegi või kuuleb?

Ei kippu. Ei kobinat.

 

Ma luban: ei tee sulle haiget

et sina peaks teistele andma

Sulle haiget ei tee mina iial

või kui varem, siis enam ei tee.

Niigi raske on taevast kanda

Nii halb iseendale

Ilma II

21-09-2009

Ettevaatlikult, pooleldi pimedana

sadade niiskete sõrmedega

kobistan põhjamudas

elusast tilgatumaks

tahaksin imeda süvikuvälja

kuid pilkane tühi on, röögime näljas

 

Suu kõrval suu

süda serval südame ja ribiluu

süvamere ürgühise vere

tilkade ergavere

Su hinge purpurpunane säsi

mustade silmapõhjade süsi

ja väga hallide vetikapilvede kaenlas

läheme aegapidi, tantsides aeglast

aegade muusikat ilusamaks

polegi põhjust meil kiirustamaks -

 

Surm langeb vaikides põhjatasa

ilma meie abitu abitagi

Elus eemaldub loomuldasa

üles, üles, 

kuu kumedat kuma pidi

Ilma

16-09-2009

Maailm on hukas!

 

Ma laavaseid kamakaid sülitan

vedeldes peenarde ääres

ja krampides kisun end kiiva

 

Aru ei mõista, kas veri või tuli,

Ihu saab aru, et tuli

on veri

sest enam ei jõuagi kanda

ma uhkust

püstipäi

 

Üks maailm!

On hukas…

 

Ma kalmude kõrval ju külitan,

end kogudes sirgu sean sääred

ja peost poetan punase liiva

 

Küll tahtsin küündida – võimatuni? -

Vaikus tuleb siis, halastus kuni,

sest mulle ei olnud neil anda.

Ring saab täis.

Taas saab täis!

Ta saab täis.

**

17-03-2009

Mulle meeldib

see, et sajab lund

siis, kui suvel

vaiksel tunnil

taas ei sula und

ja mu torni ümber

sipelgasõdasid pidama

trambivad nad

 

Mulle meeldib

see, et valged külmad

sada laiku

tuhat täppi

tikivad end hõlma

kui ma üksi seisan

troopikapalavas

ustes

22-01-2009

Ära sõnasta seletamatut

muidu – koolikotitäis liiva

vaid on

kõik sulle kuuluv

 

Ära mõõda hindamatut

hoia kiivalt

imetle inimest

pühitse suudlust

Sõgeuhkele

9-12-2008   (see on laul, viisiga)

Läbi vinge tuule

üle karge maa

kõnniksin su juurde

vist paljajalu ka

Ja kui mul oleks tiivad

lendaks kurtmata

et miks sa kaod nii kiirelt

üle valge maa

.

Puhka minu padjal

parane mu toas

mu hing on sinu maja

kus elan sinu loal

Ja kui mul oleks võlu

võiaks haavad sul

et miks on sinu õlul

maa ja ilma muld

.

Ihkan, et sa koduks

peaksid viimaks mind

sest tontki vajab soojust

sa uhke, vaba lind

Ja kui ma oleks targem

seoks sind paeltega

aga mina loodan köita

sind armastusega

Vaiksed tormid

23-11-2008

Kord ärkad ja on maailm läinud ära

Sind jätnud üksi nutma kurvakoju

Kõik upub pehmes puhtas valges säras

Ja pisut tuimestavalt timmib see Su taju

.

Lööb pilvest välku talvel

ja jääklaasist aken

on kilbiks vahel kaitsmaks veel Su hinge

Sest väljas iga unelm tapetakse

Ning taevast sajab sadu külmun’d linde

Pealinnas akendel

27-10-2008

Mida ma näen siit -

udune õhtu

võrades ripub veel üht-teist

kõverduv tee viib

Tallinna kõhtu

kõndijad embavad üksteist

.

Häälekad kambad

trügivad linna

paabelikeelsetes hüüdmistes, vastustes

välguvad hambad

lõhn tungib ninna

pea kohal punased katused

.

Võrades ripub veel üht-teist

lompides leotumas enam

kollaste, hallide müüride vahel.

Märkamata ja hoolimata neist

puhkuserändureist ehal

Sügis on linnas ja lahel.

Kullakorjajad

05-09-2008

Eks iga tee vii edasi

sest päev ei veere tagasi

ka siis, kui sead end seljaga

või loodad pakku pugeda

Kõik hea võib minna kaduma

kui asud kurja korjama

sest hinge varasalv on sõel

ning õnn vaid heinakuhjanõel

.

Ma tõstan Sinu üle käed

et paluda Su kaitseks väed

kuid ise valid tuleva -

mis teri kauem mäletad -

et sõel ei määnduks muda all

vaid oleks tõesti varasalv

Kord

13-05-2008

Rohetsevate vitsade seas

nutab vihm ihuüksinda

pealtnäha kaaslasist rikas ta

kõigile armas ja kasulik ka

põlatud ometi

.

Kusagil hulgub üks tuikav pea

vedades kehagi endaga

tuigub ja kõigub ja komistab

võtab end kokku, siis murdub taas

lõppu ei tulegi

.

Päev toob ehk valguse

uue sõna, ehk muregi laulusse

käsu ja korra ja karmuse

uue põhjuse, isegi julguse

sama valu ent,

sama vastuse